Uued rongid ootavad poliitikute, mitte raha taga

Viimastel päevadel on taas kõne all probleemid Elroni veeremipuudusega. Juba kolm aastat püüab firma Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile selgitada, et uute rongide soetamine on hädavajalik. Ülerahvastatus on jõudnud piirini, mis otseselt kahjustab raudtee-reisijateveo kvaliteeti ning konkurentsivõimet.

Paraku ei pidanud nii varasem minister Kristen Michal ega ka praegu ametiti pidav Kadri Simson seda probleemi oluliseks, kuna raha kolme uue rongi ostmiseks eraldatud pole. Isegi praegu enne valimisi ei luba tegelikult mitte ükski erakond selgesõnaliselt probleemi lahendada. Kuigi Delfi palus äsja  erakondadel selles küsimuses seisukoht võtta, jätsid pooled vastamata ning mõned ülejäänud väljendasid küll leiget poolehoidu, kuid hoidusid siiski rahapuudusele viidates konkreetsest lubadusest.

Seega arvavad erakonnad, et olemasoleva raudtee jaoks raha kohe kuidagi ei jätku. Ometi plaanib valitsus kulutada sadu miljoneid Rail Balticule, veel kordi rohkem maanteedele ning eraldab tuleval aastal üle 20 miljoni Euro tasuta bussiliikluse jaoks. Elementaarsete kvaliteediprobleemidega tegelemiseks aga vahendeid ei leita. Kolme uue suuremate mugavustega kaugrongi soetamine maksaks umbes 30 miljonit Eurot. Jagades selle rongide elueaga, maksame aastas alla miljoni Euro – see on olematu summa arutu laristamise kõrval, mida küsitava väärtusega Pärnu lennujaama, tasuta bussiliikluse või üledimensioneeritud Rail Balticu näol tehakse. Riigil on raha küllalt. Küsimus on poliitilistes prioriteetides.

Eriti kummaline on praegune olukord riiklike taristuinvesteeringute valguses. Nimelt eraldas valitsus raha Tallinn – Tartu ja –Narva raudteeliinidel osaliseks kiiruste tõstmiseks 135 km/h peale. Seega toetab riik antud liinide atraktiivsuse tõstmist, mis peaks loomulikult kajastuma ka suuremas reisijate arvus. Ometi on just seal ülerahvastatus kõige tõsisem, mistõttu pole investeeringul mingit mõtet, kui rongidesse istekohti juurde ei tule. Valitsuse poliitikas puudub igasugune loogika.

Loomulikult võiks küsida, kas raudteesse raha paigutamine on üldse mõistlik. Ehk saame ka ainult maanteedega hakkama? Siiski on raudteel mitmeid eeliseid, mida üks 21. sajandi ühiskond lihtsalt ei saa ignoreerida. Esiteks räägime transpordiliigist, mis võimaldab nii kaupu kui reisijaid vedada teistest veoliikidest oluliselt keskkonnasõbralikumalt – terasest ratta veeretakistus terasrööpal on madal, mistõttu kulub liikumiseks vähem energiat. Seega teeb iga reisija, kes auto asemel rongi valib, heateo keskkonnale. Üha süvenevate keskkonnaprobleemide taustal oleks hullumeelne raudtee eelist mitte kasutada.

Teiseks võimaldab raudtee ainukese veoliigina vähendada Eestis oluliselt aeg-ruumilisi vahemaid, kuna rongid sõidavad ohutult ka märksa suurematel sõidukiirustel, kui maantee seda võimaldab. Juba täna saab rongiga Tartust Tallinnasse Ülemistele ca tunni ja 50 minutiga, sõidukiiruste tõstmisel peagi ka kiiremini. Investeeringud raudteel suuremate kiiruste tagamiseks on aga kordades madalamad, kui need, mida tuleks teha neljarealiste teede rajamisel mõningaseks sõiduaja vähendamiseks. Seega on raudtee-reisijateveo arendamine tõhus meede Eesti regioonide paremaks sidumiseks ning inimeste liikuvuse parandamiseks.

Kolmandaks ei tasu unustada rongi potentsiaali suuremate mugavuste abil reisijaid autost ühistransporti meelitada. Muuhulgas peitub ka siin lisaveeremi ostmise mõte – lõpuks ometi saaks Eesti endale rongid, mis kõlbavad ka mitmetunniste reiside jaoks Tallinnast Narva, Tartusse, Valka ning ehk Riigagi. Elroni praeguste rongide tavaklassi istmed on selleks liialt ebamugavad. Uute rongidega saaks varasemaid vigu vältida – rohkem istekohti, paremad istmed, toitlustus. Vana Edelaraudtee veeremipargiga võrreldes on tänastes rongides ca 30% vähem istekohti. „Porganditele“ üleminekul lubati, et Tartu ja Viljandi liinidel jätkub ka toitlustuse pakkumine (nagu Edelaraudtee aegu). Tegelikult ei kavatsenudki keegi lubadusest kinni pidada – õige pea kõrvaldati nõue vaikselt avaliku teenindamise lepingust. Uutesse rongidesse on toitlustus planeeritud.

Sellised mugavused pole laristamine, sest ainult nii saame ühistransporditeenuse, mis oleks tugev konkurent autole. Milleks loksuda autoroolis, kui rong viib kohale kiiremini, jääb ära liikluses närvitsemine ning teel olles saad teha tööd või einestada, säästes nii veelgi aega? Loomulikult ei suuda rong asendada kõiki autosõite, kuna leidub ka palju neid, kes soovivad midagi suuremat kaasa võtta või reisida sinna, kuhu ühistransport ei vii. Ometi parandaks suuremad investeeringud raudteese ka nende inimeste heaolu, sest liikluskoormus maanteedel väheneb.

Loomulikult ei lahenda kolm uut rongi kõiki probleeme, kuid alustada tuleb neist, mis otseselt piiravad ühistranspordi kasutatavuse kasvu. Veeremipuudus on kahtlemata üks neist. Paljud teised hädad jäävad aga paratamatult lahenduseta, kuni ühistransporti ei hakata Eestis mõistma kui süsteemi. See pole üksikute liinide kogu, vaid võrgustik, mille liinide kokkupuutepunktid peaksid tagama reisijale võimalikult sujuvad, kiired ning laiaulatuslikud reisimisvõimalused. Rong ei vii igale poole, mistõttu peaks olema võimalik näiteks maakonnabussile ümberistumine. Nii loodaks veoliikide vahel sünergia, mis kombineeriks rongi kiiruse ja mugavuse bussi paindlikkusega.

Eesti saaks sellest ainult võita, kui töökohad ja teenused suuremates keskustes muutuksid paremate ühenduste kaasabil rohkematele inimestele kättesaadavaks seejuures keskkonda minimaalselt kahjustades. Elroni „porgandid“ on juba tõestatud raudtee-reisijateveo suurt kasvupotentsiaali. Rongi mõte on pakkuda kiireid ja keskkonnasõbralikke ühendusi, muutes nii Eesti aeg-ruumilises mõttes kompaktsemaks. Selle täit potentsiaali saab ära kasutada vaid juhul, kui meil on piisavalt veeremit, et tagada tihe sõiduplaan. Kui te aga järgmine kord end taas ülerahvastatud Elroni rongist avastate, siis palun ärge kurjustage klienditeenindajaga. Tema pole milleski süüdi. Saatke hoopis kiri meie ministrile, sest tegelikult seisab lahendus kõigest valitsuse otsuse taga.

Hannes Luts

Liikuvus- ja transpordiekspert