Tegelikult maksame ka bussisõidule peale

Tõsi, rongiliiklus vajab enamasti dotatsiooni, kuid see on üsna väike kulutus, kui arvestada kaasnevate positiivsete mõjudega. Olgu selleks siis keskkonnasõbralikkus, kiirus või mugavus, mis kokkuvõttes aitab ühistranspordi atraktiivsust kergitada. Pealegi ei eksisteeri Eestis mitte ühtegi ühistranspordiliiki, mida ei doteeritaks. Erinevus seisneb lihtsalt rahastusmeetodis. Kui raudtee- ja praamiliikluses kajastub kogu riiklik tugi ametlikult makstavas dotatsioonis, siis näiteks kaugbussivedajad ei pea erinevalt Elronist maksma teekasutustasu. Bussiliikluse maksuvabastus on tegelikult positiivne eeskuju, kuna see tagab kommertsalustel liiniveo ellujäämise. Vähemalt Tallinn – Tartu liinil saaks raudteel sama tehes tõenäoliselt niisamuti otsesest doteerimisest loobuda. Riigi jaoks pole ju vahet, kas maksta otse Eesti Raudteele või teha seda Elroni kaudu. Täpselt sama moodi rahastatakse täna Maanteeametit. Otse Eesti Raudteed toetades loodaks eeldused kommertsinitsiatiivi tekkeks reisijateveos, mis suudaks veelgi paremini reageerida turu vajadustele, tõstes nii ühistranspordi konkurentsivõimet. Isegi doteeritud liinidel annaks see Elronile suurema vabaduse piletitulu arvelt parendusi ellu viia, kuna mõne lisaväljumise käikupanek võib end ka vaid piletitulu eest õigustada. Tänane suur taristu kasutustasu nullib need võimalused praktiliselt ära.

Seega ei tasu tõsiselt võtta mõningate poliitikute väljaütlemisi rongiliikluse kalliduse teemadel. Oluline osa dotatsioonist on tegelikult kompensatsioon teistele veoliikidele tehtud maksusoodustuste korvamiseks. Hindamaks riigi suhtelist panust raudteedesse, on üheks heaks näitajaks Saksamaal iga-aastaselt avaldatav Euroopa riikide investeeringute maht raudteetaristusse elaniku kohta aastas. Nii panustas näiteks absoluutseks maailma tipuks olev Šveits 2017. aastal 362, Austria 187, Rootsi 183, Taani 160, Itaalia 73 ning Saksamaa 69 Eurot[1]. Eesti seevastu investeeris umbes 23 Eurot elaniku kohta. Seega jääb meie suhteline panus oma raudteedesse teistele riikidele kordades alla. Sellestki moodustas valdava osa euroraha – vaid omavahendeid arvestades kukuks panus 6 Euroni elaniku kohta. Seega on meie riiklik transpordipoliitika selgelt maanteede poole kaldu ning see isegi ei püüa vähendada transpordi keskkonnamõju. Tegelikult valitsus lausa forsseerib madalama energiatõhususega veoliigi – auto – kasutamist, kuna rongi ju täiendavaid reisijaid sageli enam ei mahu.

[1] Allianz Pro Schiene, 2018