Tasuta maakonnaliinide vastamata küsimused

Tegelikult on praegu selge vaid üks – plaan on lootusetult läbimõtlemata. Paratamatult kaasneb sellega piirkondlik ebavõrdsus, kvaliteediprobleemid ja ebaloomulik konkurents transpordiliikide vahel.

Rohkem ebavõrdsust

Linnade ja valdade bussiliiklust ei rahastata vaid otse riigieelarvest, vaid seda teeb ka kohalik omavalitsus. Neis tuleb sõidu eest ka edaspidi maksta. Võttes arvesse ka rongiliikluse ja kommertsbussid, siis on Eestis palju piirkondi, kus tasuta liine seega kuigi palju tekkida ei saagi. Kuidas nimetada olukorda, kus ühe piirkonna inimesed saavad tasuta sõita, teise omad aga mitte? See on diskrimineerimine ja otseses vastuolus ühistranspordi kui avaliku teenuse põhimõttega.

Olukorda võib võrrelda näiteks apteekidega. Kas peaksime normaalseks, kui sotsiaalminister korraga teataks, et varsti on ravimid Lõuna-Eesti apteekides tasuta, kuid Põhja-Eesti omades mitte? See on absurdne. Ometi püüab minister teha midagi sellist ühistranspordis, määrates tasuta ühistranspordi kättesaadavuse geograafilise asukoha mitte sotsiaalse olukorra või mõne muu põhjendatud parameetri alusel.

Plaani on püütud kaitsta argumendiga, et tasuta bussisõiduga saaks rohkem inimesi autost ühissõidukisse meelitada. Paraku ei toeta seda väidet maailmapraktika ja regionaalse bussiliikluse olemus. Juba praegu on maal eelistatuim transpordivahend auto. Seega ei ole usutav, et bussireisijaid on vähe kõrge piletihinna tõttu. Pigem tuleb põhjust otsida kahanevast maaelanikkonnast, reisijaile sobimatust sõiduplaanist ja üldises suundumuses eelistada liikumiseks autot.

Enamasti ei suuda maakondlik bussiliiklus autoga konkureerida ei graafikute tiheduse, kiiruse ega mugavuse poolest. Põhieesmärk peaks olema pakkuda piisavaid liikumisvõimalusi neile, kes ei saa või ei taha autot kasutada. Ometi just seda rolli ei suuda ühistransport paljudes maapiirkondades juba praegu täita.

Äärealadel võib bussisõidu priiks muutmise korral eeldada heal juhul vähest reisijate arvu kasvu, millega olemasolev liinivõrk ja niigi pooltühjad bussid ilmselt kergesti toime tulevad. Hoopis teistsuguseks kujuneb pilt aga suuremate linnade lähiümbruses ja Harjumaal, kus reisijate arv võib oluliselt suureneda, kuid seda pigem rongiliikluse ja kommertsbussiliinide arvelt. Seega ei toimu olulist nihet ühistranspordi kasuks. Isegi, kui see numbriliselt vähesel määral kajastub, on suure tõenäosusega põhjuseks indutseeritud nõudlus – tehakse reise, mida tasulise bussisõidu korral ette ei võetakski.

Tulemuseks on olukord, kus bussiga sõitjad võivad tunda, et teenuse kvaliteet on hoopis langenud – bussid on ülerahvastatud ega püsi seetõttu graafikus. Minister lubab küll raha ka lisabusside käimapanekuks, kuid juba praegu on üsna ilmne, et enamiku lisarahast neelab Harjumaa ja seda nii senise kvaliteedi säilitamise kui ka väljasurevate kommertsbussiliinide asendamise tõttu. Nii palju siis regionaalarengust ja maaelanikkonna toetamisest.

Loomulikult võib Harjumaale eraldada vähem raha, kuid siis jõuamegi ülalkirjeldatud tõsiste kvaliteediprobleemideni sealses ühistranspordis. Ministri lubatud lisaraha liinivõrgu arendamiseks, liikluse tihendamiseks ja kommertsliinide asendamiseks oleks seniste plaanide juures kui tilk kerisele.

Aeglasem sõit

Kokkuvõttes kannatavad ka kommertsbussioperaatorid ja Elron, kes kaotavad reisijaid. Mis kasu sünnib sellest, kui riik eraettevõtjate initsiatiivi kohalikus ühistranspordis lämmatab ja reisijad kiiremast rongist aeglasemasse bussi suunab?

Pigem on tulemus vastupidine – keskmine reisiaeg pikeneb ja riigi kulutused ühistranspordile kasvavad plahvatuslikult. Ilmselt suureneb isegi ühistranspordi keskkonnamõju, sest Tallinna läbivatel liinidel suunatakse reisijad elektrirongidest diiselbussidesse.

Äärmiselt küsitav on kuidas parandab tasuta bussisõit maaelanikkonna elujärge. Mille poolest on siis näiteks vallabussi või rongi teeninduspiirkonnas elav maaelanik vähem toetust väärt kui see, kes juhtub elama maakonnaliini läheduses? Kui minister tõesti sooviks toetada maal elavaid inimesi, võiks ta hoopis kehtestada soodsama sõidu kogu ühistranspordis näiteks pensionäridele või õpilastele, kompenseerides vedajale saamata jäänud piletitulu. Alternatiivina on juba välja pakutud ka vahemaast sõltumatut piletihinda, tagades nii ka kaugemate piirkondade elanikele võrdsemad võimalused. Lihtsaim oleks aga kehtestada suhteliselt madal hinnalagi, millest pilet kallim olla ei tohi.

Kõigi nende argumentide taustal on aga üsna kindel, et ükskõik kui palju oleks eksperte, kes kõnealust plaani kritiseerivad, viib minister selle tuima järjekindlusega ellu. Miks? Sest tasuta maakondliku ühistranspordi eesmärk pole kunagi olnud maaelanike elujärje parandamine või keskkonna säästmine, eesmärk on teha valimiskampaaniat.

Vastasel juhul oleks minister ekspertide vastuargumente kuuldes neile adekvaatselt reageerinud. Paraku oleme kuulnud vaid üldsõnalisi lubadusi, et küll kõik laabub. Seejuures sunnib minister kokkukeedetud suppi helpima hoopis ühistranspordikeskustel ja maanteeametil, mille ametnike hulgas pole ma eravestluste käigus kohanud veel kedagi, kes praegust plaani mõistlikuks peab. Minister on hädas – tema plaan on lahja mis lahja ning isegi ministeeriumi ametnikearmee ei ole võimeline genereerima piisavalt ideid, et seda kuidagigi kaitsta.

Kulutagem mõistlikult

Samas vajame ühistranspordi arendamiseks tõepoolest hädasti lisaraha. Seda enam on praegune tasuta bussiliikluse plaan kurjast, kuna tegelikke probleeme see ei lahenda. Palju kordi on rõhutatud vajadust ühistranspordiliine omavahel paremini ühildada, koordineerida bussi- ja rongiliiklust, pakkuda nõudebussiteenust, tagada ühtne piletisüsteem jne.

Eesti ei pea seejuures jalgratast leiutama – Euroopas on mitu riiki, kus ühistransport on märksa paremini korraldatud kui meil. Absoluutne maailma tipp on selles Šveits, kus ühistranspordiühendus on tagatud ka kõige kaugematele alpiküladele, integreeritud sõiduplaan tagab regulaarsed ühendused ja ümberistumised kogu riigis ning toimib ka üleriigiline ühtne piletisüsteem. Eesti on sellest valgusaastate kaugusel. Ometi peaks ka meie püüdlema paremuse poole, selle asemel et ilma igasuguse analüüsita pseudoprobleeme lahendada.

Meil on ajalooline võimalus ühistransport paremaks muuta. Harva on riik olnud valmis ühistransporti niivõrd suurel määral panustama. Kasutagem seda raha mõistlikult! Praegune plaan ei ole mõistlik – tasuta maakondlikust bussisõidust on saamas üks kallimaid valimiskampaaniaid, mida maksumaksja raha eest eales tehtud on.